"Nagu päris"

"Nagu päris"

Nõmme Kunstistuudio liikmete näitus 

01.04.14 avasime oma Kunstistuudioga, kus olen juba septembrist saati käinud, Nõmme raamatukogus väikese näituse. Näituse nimi on "Nagu päris", kuna selle jaoks maalisime kuu aega mõne enda valitud kunstniku maali, üritades seda niivõrd täpselt kui võimalik järgi teha. Igaüks valis endale meelepärase pildi ning valis, kas kasutab maali jaoks guašše või proovib õlimaali teha. Valitud kunstnike seas olid näiteks Vincent van Gogh, Konrad Mägi ja William Turner, kuid samuti ka täiesti tundmatud autorid. See on esimene näitus, mis oleme ise kunstikooliga üles pannud. 

Kunstinäitus on raamatukogus üleval kuni selle kuu lõpuni.

Meie tööd:

 Minu maal:

Valisin enda maaliks William Turneri maali "Fishermen upon a Lee-Shore in Squally Weather", sest mulle meeldib, et see pilt on üldplaanis väga sünge ning tormine, kuid keskel on ilus ning lootustandev pilveauk, millest päike läbi sirab. "Ei ole halba ilma heata ning vastupidi." Arvan, et see pilt näitab, et ka kõige hullemas olukorras on sulle antud kasvõi killuke headust ning õnne.

Samuti proovisime me Jaapani tušimaali ning lisasime ka need oma näitusele:

Visvaldis Ziediņš.

Visvaldis Ziedinš (1942-2007)

Ümberkirjutused Läti kunstiajaloos

Külastasin 4. aprillil ka Läti kunstniku Visvaldis Ziedinš'i tööde näitust. Visvaldise näituse kuraator on Ieva Kalnina, kes kirjutas näitusele ka kataloogi. Panin tähele, et mitmed näitused KUMU's hetkel kajastavad nõukogude aega ning tänu nendele kunstinäitustele saavad inimesed aimu, kuidas kunagises ühiskonnas hakkama saadi ning kas ja kui palju kunsti tol ajal hinnati. Ka Ziedinš töötas oma loomingu kallal paralleelselt nõukogude ajaga.

Kunstnik sündis 4. aprillil 1942, mis imekombel sattus olema just see päev, kui kunstinäitusel käisin. Oli väga tore ning huvitav kogemus kunstniku enda sünnipäeval tema loomingut vaatamas käia, justkui tema auks. Sündis ta Lätis Liepajas. Kunstiakadeemiasse pärast keskkooli Visvaldis edasi ei läinud, sest uskus, et iseseisvalt oma kunstiga tegeledes jõuab ta palju kaugemale. Samuti ei astunud kunstnik akadeemiasse, kuna nõukogude võimu poolt oleks teda kui kunstikku hakatud raamidesse panema. Ta lähtus modernistlikest põhimõtetest ning tema töid iseloomustasid esemete lihtsustamine, subjektiivne värvikasutust, millele lisanduvad katsetused materjali ja tekstuuriga. Kõige rohkem huvitas Visvaldis Ziedinši objet trouve - kunst ainult veidi või üldse mitte muudetud leitud esemetest või toodetest. Ka minu jaoks olid just need tööd pingetpakkuvamad.

 Minu jaoks oli huvitav, kuidas võib vaid kuivanud värvidest teha midagi nii imetabast ja lummavat:

Samuti oli Visvaldise jaoks tähtis mõiste "liikumine". Märkasin seda kohe, kui nägin pilti "Kompositsioon rattaga." Esimene ese, mida kunstiteosel märkad, on ratas.

Kompositsioon rattaga. 1990.

 Sõna „liikumine" (läti keeles kustība) oli Visvaldis Ziediņši jaoks üks kõige olulisemaid termineid. Ta leidis, et see ei viita mitte stilistiliste omaduste kaudu määratlevatele kunstisuundadele, vaid pigem kunsti olemuslikele ülesannetele.

Veel mõningaid pilte:

Töölauad.

Tulnukas. 1965. Tušš paberil.

King meekärjega. Dateerimata.

Arvan, et see on üks huvitavamaid kunstinäituseid, mida olen viimasel ajal vaatamas käinud. Tööd olid teistsugused ning meeldejäävamad kui mõnel muul näitusel. Võrreldes Ziedinši ning Põhjamaade kunstinäitust, olen kindlasti esimese poolt. Arvan, et Visvaldisel oli minu jaoks palju rohkem pakkuda ning tema loomingut vaatasin lausa huviga. Arvan, et võiksin lausa korra veel seda näitust vaatama minna, kuna ühe korraga ei saa kõigist töödest arugi ning teisel korral on võibolla huvitavam ning tema töödest leiab hoopistükis midagi teistsugust ning uut.

"Mis küsimata kuidas - see on nõukogude kunst;

kuidas küsimata mis- see om Lääne kunst.

Minu kunst on mis ja kuidas samaaegselt."

- Visvaldis Ziedinš

Elektromagnetiline.

Elektromagnetiline
PÕHJAMAADE MOODNE KUNST
1918-1931

Käisin 4. aprillil KUMU Kunstimuuseumi näitust "Elektromagnetiline" vaatamas. Näitus on püsti juba jaanuarist ning lõpeb 18. mail. Näituse koostaja on Henie Onstad Kunstsenter ning kuraatoriks Cladys C. Fabre.

Näituse pealkiri on pärit Blaise Cendrarsi 1918. aasta luuletusest "Le Panama ou les aventures de mes sept oncles" ("Panama ehk mu seitsme onu seiklused"), mis kirjeldab revolutsioonidest, rahutustest ja avastamiskihust, mida tekitas teaduse ja tehnoloogia kiire areng.

Näitus uurib moodsa kunsti trende ning näitab, millist rolli mängis inimeste elus kunst pärast Esimest maailmasõda. Näitus oli jagatud sektoriteks: Baltimaad, Skandinaavia, Absoluutne Film, Konkreetse kunsti suunas ning nende kõrval uuesti Baltimaade kunst. Kuna periood, mida näitus kajastas, on suhteliselt pikk, siis oli ka näitusel väga paljude kunstnike töid. Näituselt sai kaasa ka ajatelje, kust sai vaadata, millisel perioodil kunstnikud tegelesid ning kirjas oli ka lühikirjeldusi ajalooliste sündmuste kohta nii Skandinaavias, Venemaal kui ka Baltimaades. Mulle jäid kunstnikest kõige enam meelde Aleksander Krims, Gösta Adrian-Nilsson, Eduard Ole ja Arnold Akberg. Muidugi oli näitusel väga palju teisi häid kunstnikke ning huvitavaid töid, mida võiks ära mainida. 

Tööd iseenesest olid kohati segadusseajavad, samas oli neis nii palju, mida vaadata. Nagu nende tööde kohta oli ka öeldud, on see kunst, millel ei ole muud tähendust peale iseenda. Töödele peale vaadates tunduski, et mõtet pole, vaid lihtsalt on kriipsudest või ruutudest midagi kokku pandud. Kuid nende piltidega oli selline tunne, et mida rohkem ning kauem vaatad, seda rohkem leiad neis midagi sellist, mis sinu enda jaoks mõne loo jutustab. Inimesed tõlgendavad maale erinevalt ning meile oligi antud võimalus neid tõlgendad muljete põhjal.

Üks minule meeldejäävamaid pilte näitusel:

Aleksander Krims "Noormehe pea" 1922

Eduard Ole "Laud" 1924

Arnold Akberg "Kompositsioon" 1925

Frida

Film "Frida"

Frida Kahlo elulugu

Vaatasime kunstiajaloo tunnis filmi "Frida", mis rääkis Mehhiko maalikunstniku Frida Kahlo elust.Film oli huvitav ning tõesti väärt vaatamist. Kunstnik sündis Coyoacanis 1907 aastal ning suri 1954. Frida elu oli täis traagikat ning kurbust, mis tema kunstis selgesti näha on. Ta maalis seda, mida ta tundis. Algselt õppis Frida hoopis arstiks, kuid pärast suurt avariid pöördus ta maalikunsti poole, suutes sellega ennast väljendada nii nagu ta soovis. Ajal, mil Frida elas, oli kunstnikel raske, sest tööd said ainult parimad ning enamjaolt tuttavad. Kunstniku töö oli väga riskantne, sest kunagi ei võinud teada, millal tööd enam ei ole. Nagu juhtus filmis Frida mehe Diego'ga, kellega lõpetati koostöö tema vaadete ning soovide pärast. Kunst oli piiratud ning tegema pidi seda, mida riik tahtis, riiginormide ning reeglite järgi. Seetõttu ei võinud iial teada, millal tänaval võisid lõpetada. Fridal oli traagiline elu. Tal ei vedanud tervisega ja ta oli pidevalt haige, sattus õnnetusse, kaotas jala, pidi läbi elama mitmeid operatsioone ning luumurde, kaotas lapse ning ei saanud neid enam kunagi. Fridal oli selgroovigastus, mistõttu pidi ta kaua aega voodisse aheldatud olema. Sellegipoolest ei hoidnud see teda maalimisest. Maalidega suutis Frida inimestele näidata oma tõelisi tundeid, kutsudes inimesi seda sama tegema. Talle ei meeldinud reeglid ning normid, vaadates neist alati mööda. Tema tööd olid sügavamõttelised ning omamoodi ka pentsakad. Siiski suudavad tema pildid anda edasi kurva, kuid tugeva sõnumi.

Diego Rivera ja Frida Kahlo

Samas oli ta elu täis igasuguseid seiklusi. Koos Diego Rivera'ga elasid nad USA's ning ka Pariisis sai Fridal ära käidud. Suhted mehega olid Fridal keerulised. Nendevaheline armastus oli suur, kuid Frida teadis, et mees, kes ta kõrval on, ei ole just kõige truum ja lojaalsem. Sellegipoolest püüdis Frida oma suhet Diegoga hoida ning vaatamata Frida halvale tervisele jäi Diego tema kõrvale. Oma elu viimastel päevadel teadis Frida täpselt,  mida ta soovib ning tal lasti õnnelikult surra. Frida soovis olla vaba kõigest, mis tema kehaga seotud oli. Ta tundis end kui vangis, mistõttu soovis ta, et ta keha põletataks. Oma elupäevade lõpus maalis ta ka pildi, mis näitas, kui õnnelik ta on, et ta lõpuks vabaks saab.Film meeldis mulle väga ning viis, kuidas Frida maalis ja missuguseid tundeid ta oma maalidesse pani oli imekspandav. Ta tööd olid teistsugused, sürrealistlikud, kuid siiski imelised. Kõik, mis ta ümber toimus, mõjutas tema töid, muutes nad veelgi rohkem sügavamõttelisteks ning erilisteks. Olin ka enne tema töödest lummatud ning Frida nimi on nii tuttav, et kõik teavad seda või on sellest vähemalt kuulnud. Mulle on ta pildid alati meeldinud ning seetõttu nautisin ma filmi isegi rohkem.

Irving Penn.

"Üks ja mitu maailma."

Käisin suve keskpaiku KUMU näitusel "Irving Penn. Üks ja mitu maailma." Kuraatorid: Andreas Nilsson ja John Peter Nilsson. Tean, et see oli päris kaua aega tagasi, kuid pean selle siia lisama, sest see näitus oli minu jaoks tõeliselt huvitav. Käisin neid pilte lausa kaks korda järjest vaatamas.
Irving Penn (1917-2009) oli Ameerika fotograaf, kes tegeles enamjaolt moefotograafiaga ning on just oma moefotodega kuulsaks saanud. Samuti tegeles Penn portreede ning ka vaikelu pildistamisega. Tema töö oli alati detailne ning hästi ettevalmistatud. Pildistas ta peaaegu eranditult ateljees, mis asus Manhattanil, kuid reisidel pani ajutised stuudiod püsti.Irving Penn on kuulsust kogunud ka sellega, et on töötanud ajakirjale "Vogue" ning ta oli seal väga hinnatud.

Irving Penn 

Näitusel "Irving Penn. Üks ja mitu maailma" oli välja pandud tema kõige tuntumad tööd ning olin ka ise varem neid näinud ning nii mõnigi pilt oli silmale tuttav. Tema piltides oli väga palju emotsiooni ning kohe oli näha, et tööd on tehtud armastusega. Armastust fotograafia ja moe vastu näitas ka see, et Irving kasutas väga tihti piltidel oma naist. Imestasin, kui ilus võib üks naine olla. Need pildid olid lihtsalt imelised.

Lisa Fonssagrives-Penn

Peale selle oli näitusel väga palju näha pilte teistsugustest kultuuridest ning aafrika hõimudest. Neis piltides oli hämmastavalt palju elu ning emotsioone sees ja see mind Penn'i juures kütkestaski. 

Irving Penn on teinud pilte ka paljudest kuulsustest, sest ta oli just "kuulsuste" fotograaf. Mu kõige lemmikumaks sai pilt Salvador Dali'st.

Salvador Dali

Veel mõningaid meeldejäänud fotosid: