Frida

Film "Frida"

Frida Kahlo elulugu

Vaatasime kunstiajaloo tunnis filmi "Frida", mis rääkis Mehhiko maalikunstniku Frida Kahlo elust.Film oli huvitav ning tõesti väärt vaatamist. Kunstnik sündis Coyoacanis 1907 aastal ning suri 1954. Frida elu oli täis traagikat ning kurbust, mis tema kunstis selgesti näha on. Ta maalis seda, mida ta tundis. Algselt õppis Frida hoopis arstiks, kuid pärast suurt avariid pöördus ta maalikunsti poole, suutes sellega ennast väljendada nii nagu ta soovis. Ajal, mil Frida elas, oli kunstnikel raske, sest tööd said ainult parimad ning enamjaolt tuttavad. Kunstniku töö oli väga riskantne, sest kunagi ei võinud teada, millal tööd enam ei ole. Nagu juhtus filmis Frida mehe Diego'ga, kellega lõpetati koostöö tema vaadete ning soovide pärast. Kunst oli piiratud ning tegema pidi seda, mida riik tahtis, riiginormide ning reeglite järgi. Seetõttu ei võinud iial teada, millal tänaval võisid lõpetada. Fridal oli traagiline elu. Tal ei vedanud tervisega ja ta oli pidevalt haige, sattus õnnetusse, kaotas jala, pidi läbi elama mitmeid operatsioone ning luumurde, kaotas lapse ning ei saanud neid enam kunagi. Fridal oli selgroovigastus, mistõttu pidi ta kaua aega voodisse aheldatud olema. Sellegipoolest ei hoidnud see teda maalimisest. Maalidega suutis Frida inimestele näidata oma tõelisi tundeid, kutsudes inimesi seda sama tegema. Talle ei meeldinud reeglid ning normid, vaadates neist alati mööda. Tema tööd olid sügavamõttelised ning omamoodi ka pentsakad. Siiski suudavad tema pildid anda edasi kurva, kuid tugeva sõnumi.

Diego Rivera ja Frida Kahlo

Samas oli ta elu täis igasuguseid seiklusi. Koos Diego Rivera'ga elasid nad USA's ning ka Pariisis sai Fridal ära käidud. Suhted mehega olid Fridal keerulised. Nendevaheline armastus oli suur, kuid Frida teadis, et mees, kes ta kõrval on, ei ole just kõige truum ja lojaalsem. Sellegipoolest püüdis Frida oma suhet Diegoga hoida ning vaatamata Frida halvale tervisele jäi Diego tema kõrvale. Oma elu viimastel päevadel teadis Frida täpselt,  mida ta soovib ning tal lasti õnnelikult surra. Frida soovis olla vaba kõigest, mis tema kehaga seotud oli. Ta tundis end kui vangis, mistõttu soovis ta, et ta keha põletataks. Oma elupäevade lõpus maalis ta ka pildi, mis näitas, kui õnnelik ta on, et ta lõpuks vabaks saab.Film meeldis mulle väga ning viis, kuidas Frida maalis ja missuguseid tundeid ta oma maalidesse pani oli imekspandav. Ta tööd olid teistsugused, sürrealistlikud, kuid siiski imelised. Kõik, mis ta ümber toimus, mõjutas tema töid, muutes nad veelgi rohkem sügavamõttelisteks ning erilisteks. Olin ka enne tema töödest lummatud ning Frida nimi on nii tuttav, et kõik teavad seda või on sellest vähemalt kuulnud. Mulle on ta pildid alati meeldinud ning seetõttu nautisin ma filmi isegi rohkem.